Jaapani mõistel wabi-sabi ei ole täpset eestikeelset vastet, kuid tavaliselt selgitatakse seda kui ilu nägemist ebatäiuslikkuses, asümmeetrias ja aja jäetud jälgedes. Vastupidiselt püüdlusele teha kõik ideaalselt ühesuguseks ütleb wabi-sabi – ebaühtlusel on oma väärtus.
kuidas see praktikas välja näeb
Keraamika- või betoonese väikese ebatasasusega servas, puidust lauake nähtavate aastarõngastega, loomuliku, ebaühtlase mustriga kangas – wabi-sabi interjööris selliseid esemeid ei peideta, vaid näidatakse kui väärtust. Tühi ruum ühe sellise eseme ümber on samuti oluline osa – see laseb tähelepanul sellele pöörduda, mitte kaduda kümne teise vahele.
Betoonist ja mikrotsemendist tooted sobivad selle filosoofiaga loomulikult – igaühel on oma, mitte kunagi täpselt korratav tekstuur. Seal, kus masstootmine püüdleb absoluutse ühetaolisuse poole, näeb wabi-sabi sedasama ebaühtlust omadusena, mitte praagina.
miks see on oluline mitte ainult esteetiliselt
On ka teine pool – kodu, mis on täis täiuslikult ühesuguseid, läikivaid pindu, tundub sageli külm nagu näitusesaal, mitte elutuba. Ebatäiuslikkus, nagu ka sellega kaasnevad väikesed ebatäpsused, annab ruumile inimliku mõõtme – tunde, et see kuulub kellelegi, mitte kataloogi leheküljele.
Minu kätest // Teie koju.
Aurelija // mi.ni.mali
